Vahel kirjutame päike, maa ja kuuja sõltuvalt kontekstist, milles me seda teeme, peame kasutama suuri tähti või mitte. On olukordi, kus õpetajad kaaluvad kirjavigu ja teised mitte.
Millal peaksime nendele elementidele viitamiseks kasutama suurtähte?
Päike, maa ja kuu
Astronoomilises kontekstis kuu peab olema suurtäht nagu päike või maa, kuna me nimetame neid elemente vastavate objektide tähisnimedeks. Need elemendid kirjutame siiski väiketähtedega, kui viidata tähtedele endile või tuletatud või metafoorsetele kasutustele.
On kontekste, kus neid pole vaja suurtähtedega kirjutada. Näiteks fraasis "Lähen randa päevitama" ei ole vaja sõna "päike" suurtähtedega kirjutada, kuna me ei pea päikest tähistava nimena. Lauses "planeedid tiirlevad ümber Päikese" on siiski vaja, et see oleks suurtäht, sest me nimetame Päikest nimeks.
Muud mitte-astronoomilised kontekstid
Väljaspool neid astronoomilisi kontekste, nii otseses kasutuses kui ka tuletatud või metafoorilises kontekstis need on kirjutatud väikese algustähega kogu normaalsuses. See soovitus kehtib eriti selliste väljendite kohta nagu päevitama, päikesetõus, olge päike, täiskuu, noorkuu, kuuvalgus, mesinädalad, paluge Kuud, maa pärilikku ja sarnased, kus esiletõstmine nagu jutumärgid või kursiiv pole vajalik. Maapind kirjutatakse alati väikeste tähtedega, kui see viitab maapinnale: "Lennuk võib maanduda."
Kokkuvõtteks võime öelda, et astronoomilises mõttes on Päike, Maa ja Kuu suurtähtedega, sest nad oleksid justkui nende nimed. See on nagu oma nime panemine väiketähtedesse. Nii ei tee me nende kirjutamisel enam viga.